Digitaalne raha ei ole uus idee. Mõnes mõttes on kõik riigivaluutad olnud juba aastakümneid digitaalsed: enamus eurosid ja dollareid asub numbritena kusagil andmebaasis, kust neid saab “välja võtta” ehk sularahaks konverteerida. Operatsioon, mille käigus sinule kuuluvat summat tähistav number väheneb ja antakse sulle raskesti kopeeritavad füüsilised paberitükid. Raha juurde trükkimine ei eelda enam ammu trükimasina olemasolu, vaid lihtsalt suurendatakse andmebaasis numbreid. Säärane keskne kontroll võib aga langeda mõne ebapädeva isiku kätte, nagu näiteks Zimbabwes juhtus.
Võrgupõhistes arvutimängudes nagu World of Warcraft või Eve Online on samuti omad “digitaalsed rahad”, mida saab teenida mängu sees või siis osta pärisraha eest mõnelt kogenumalt mängijalt. Ka seal toimub sisuliselt numbrite üle arvepidamine keskses andmebaasis.
Ilmselt lähim “digitaalsele sularahale” oli minu lapsepõlves eksisteerinud kultuur, kus vahetati omavahel CD-plaadile kõrvetatud piraat-arvutimänge ja muud tarkvara. Kiirete internetiühenduste ja odavate kõvaketaste saabudes kadus aga seegi. Kui väärtuslike andmete duplikeerimine muutub nullkuludega operatsiooniks, ei ole nad enam väärtuslikud.
Läbimurre saabus aastal 2008, mil inimene või kollektiiv pseudonüümiga Satoshi Nakamoto kirjeldas kaheosalist lahendust digiraha probleemile.
Lahenduse esimene pool eemaldab liigse rahatrükkimise ohu. Nakamoto kirjeldas matemaatilist süsteemi, kus iga uue virtuaalse rahaühiku “trükkimiseks” tuleb lahendada järjest keerulisemaks muutuv krüptograafiline ülesanne ning säärasel rahal on maksimaalne kogus, üle mille pole võimalik minna. Inspiratsiooni on siin saadud kullakaevandusest: alguses on lihtne, kuld lausa maapinnal, aga mida rohkem kaevandatakse, seda keerulisem on uut kulda leida ja aja jooksul väärtus kipub kasvama, sest nõudlus ületab pakkumuse. Samuti pole kulda lõpmatult.
Lahenduse teine pool on keskse andmebaasi eemaldamine. Sisuliselt ei pea enam mitte ühtegi inimest ega organisatsiooni usaldama, et nad andmebaasis sinule kuuluvat rahahulka tähistavaid numbreid ei muuda. Inspiratsiooni on siin saadud erinevatest tuhandete osalejatega hajusvõrkudest, nagu näiteks Eestis välja töötatud Kazaa ja Skype. Kõik kontoseisud on avalikud ning ühelt kontolt teisele virtuaalraha ülekandmine eeldab krüptograafilist operatsiooni, mille õigsuse peab välja arvutama ja kontrollima enamus võrgus osalejaid.
Neid kahte innovatsiooni kokku klopsides oli tulemuseks maailma esimene krüptoraha, mis sai endale nimeks Bitcoin.
Alguses vaid üksikute entusiastide projektiks saanud krüptoraha on tänaseks laialt levinud. Sellega on isegi võimalik Tallinnas sushit osta. Nii mõneski riigis on võimalik kohata ka Bitcoini sularahaautomaate.
Laiadesse massidesse on Bitcoin jõudnud väikeste hüpetega, kui mõni suurem väljaanne sellest kirjutab või mõni netipood kasutusele võtab. Suurema kajastusega on kaasnenud ka hüpped Bitcoini väärtuses. Suurima tõusu tegi Bitcoin läbi aastal 2013. Kes jaanuaris 13 dollariga ostis ja novembris tuhandega maha müüs, võis teenida päris kena kasumi. Käesoleva artikli kirjutamise ajal on ühe Bitcoini hinnaks 330 dollarit.
Vahepeal kogus krüptoraha tuntust kui vahend, millega sai internetist anonüümselt narkootikume tellida. Siiski tuleks siinkohal osutada, et tegu ei ole anonüümse, vaid pseudonüümse rahaga. Erinevalt skeemitades on küll võimalik jälgi peita, aga see nõuab korralikku pingutust ning suurim Bitcoinidega kaubelnud veebinarkoturg Silk Road on tänaseks kinni pandud ja selle omanik istub USAs trellide taga.
Mis Bitcoini ja sellest välja kasvanud teiste krüptorahade (Litecoin, Dogecoin jne) puhul on väga hämmastav, on see teenuse- ja tooteinnovatsioon, mis krüptorahade ümber käib. Alates teenustest, mis üritavad teha krüptorahaga arveldamise nii valutuks kui vähegi võimalik ning lõpetades järgmise põlvkonna krüptoraha platvormiga, mille nimeks Ethereum ja mille lahti seletamine võtaks ilmselt terve raamatu jagu ruumi, tundudes sealjuures pigem ulmenovellina. Aga kui Ethereum peaks projektina õnnestuma (ja kõik tarvilik rahastus ning maailma tipp-eksperdid on selleks olemas), siis muuhulgas oleks tegu ka täieliku läbimurdega kunsti ja kultuuri jätkusuutlikus rahastamises.
Sel ajal kui innovatsioon mühinal edasi paneb, on seadused ja nende tõlgendamine aga ikka veel kiviajas. Vana põlvkonna riigi- ja ametkonnajuhid ei saa aru millest jutt käib. Nii mõneski riigis on krüptorahad ühel või teisel viisil ära keelatud. Euroopas puudub ühtne krüptoraha-poliitika. Mõned riigid maksustavad krüptoraha kui toodet, nõudes igalt tehingult käibemaksu ja kasumilt tulumaksu. Mõned kohtlevad seda kui finantsinstrumenti või valuutat.
Kuigi ma olen juba paar aastat torkinud ametnikke ja poliitikuid, et Eesti võiks välja töötada progressiivse krüptoraha reeglistiku, ei ole keegi niivõrd massiivset projekti ette tahtnud võtta ja tulemuseks on tänapäev, kus Eesti politsei on hakanud üsna suvalise seadusetõlgenduse järgi taga kiusama siinmaal krüptorahaga kauplevaid inimesi. Nõnda näiteks eraisikuna ja väikestes kogustes Bitcoine müünud Otto de Voogd sai ühel päeval rahapesu andmebüroost kurja kirja, kus teatati, et ta kaupleb oma veebisaidil bitimüntidega ja tegeleb seega “alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkumisega”. See muutvat ta seaduse silmis “finantseerimisasutuseks”. Lisaks ehmatati meest ka kriminaalseadustiku ja kolmeaastase vanglakaristuse või 32 000 eurose trahviga.
Otto katkestas oma hobi korras pakutava teenuse. Ta kutsuti 20. veebruaril andmebüroosse aru andma. Pärast seda, kui meedias teema kuumaks läks, kutse tühistati. Praegu käib Otto riigiga kohut, et tulevaste krüptorahakauplejate tarbeks reegleid ja tõlgendusi selgeks vaielda. Samuti on ta hetkel koos oma perega Eestist minema kolimas. Temast on saanud krüptorahapagulane. Kindlasti mitte esimene ega viimane, sest ettevõtlikke noori on Eestist ära läinud juba varemgi. Selliseid, kellel on oskused ja tahtmine krüptorahapõhiseid finantsteenuseid luua, aga Eesti seadused ei soosi, mistõttu kolitakse teistesse riikidesse, kus poliitika sõbralikum.
Kui krüptoraha on uus kullapalavik, siis tasub õppust võtta ajaloost ja tähele panna, et rikkaks said need, kes müüsid labidaid. Eesti on piisavalt väike, paindlik ja kõrge IT-kompetentsiga, et meist võiks saada maailma krüptoraha Šveits või Luksemburg. Käivad sahinad, et kevadistel riigikogu valimistel on krüptoraha puudutava seadusandluse liberaliseerimine nii mõnegi erakonna valimisplatvormis. Loodetavasti jõuab ka koalitsioonilepingusse.
Võrgupõhistes arvutimängudes nagu World of Warcraft või Eve Online on samuti omad “digitaalsed rahad”, mida saab teenida mängu sees või siis osta pärisraha eest mõnelt kogenumalt mängijalt. Ka seal toimub sisuliselt numbrite üle arvepidamine keskses andmebaasis.
Ilmselt lähim “digitaalsele sularahale” oli minu lapsepõlves eksisteerinud kultuur, kus vahetati omavahel CD-plaadile kõrvetatud piraat-arvutimänge ja muud tarkvara. Kiirete internetiühenduste ja odavate kõvaketaste saabudes kadus aga seegi. Kui väärtuslike andmete duplikeerimine muutub nullkuludega operatsiooniks, ei ole nad enam väärtuslikud.
Läbimurre saabus aastal 2008, mil inimene või kollektiiv pseudonüümiga Satoshi Nakamoto kirjeldas kaheosalist lahendust digiraha probleemile.
Lahenduse esimene pool eemaldab liigse rahatrükkimise ohu. Nakamoto kirjeldas matemaatilist süsteemi, kus iga uue virtuaalse rahaühiku “trükkimiseks” tuleb lahendada järjest keerulisemaks muutuv krüptograafiline ülesanne ning säärasel rahal on maksimaalne kogus, üle mille pole võimalik minna. Inspiratsiooni on siin saadud kullakaevandusest: alguses on lihtne, kuld lausa maapinnal, aga mida rohkem kaevandatakse, seda keerulisem on uut kulda leida ja aja jooksul väärtus kipub kasvama, sest nõudlus ületab pakkumuse. Samuti pole kulda lõpmatult.
Lahenduse teine pool on keskse andmebaasi eemaldamine. Sisuliselt ei pea enam mitte ühtegi inimest ega organisatsiooni usaldama, et nad andmebaasis sinule kuuluvat rahahulka tähistavaid numbreid ei muuda. Inspiratsiooni on siin saadud erinevatest tuhandete osalejatega hajusvõrkudest, nagu näiteks Eestis välja töötatud Kazaa ja Skype. Kõik kontoseisud on avalikud ning ühelt kontolt teisele virtuaalraha ülekandmine eeldab krüptograafilist operatsiooni, mille õigsuse peab välja arvutama ja kontrollima enamus võrgus osalejaid.
Neid kahte innovatsiooni kokku klopsides oli tulemuseks maailma esimene krüptoraha, mis sai endale nimeks Bitcoin.
Alguses vaid üksikute entusiastide projektiks saanud krüptoraha on tänaseks laialt levinud. Sellega on isegi võimalik Tallinnas sushit osta. Nii mõneski riigis on võimalik kohata ka Bitcoini sularahaautomaate.
Laiadesse massidesse on Bitcoin jõudnud väikeste hüpetega, kui mõni suurem väljaanne sellest kirjutab või mõni netipood kasutusele võtab. Suurema kajastusega on kaasnenud ka hüpped Bitcoini väärtuses. Suurima tõusu tegi Bitcoin läbi aastal 2013. Kes jaanuaris 13 dollariga ostis ja novembris tuhandega maha müüs, võis teenida päris kena kasumi. Käesoleva artikli kirjutamise ajal on ühe Bitcoini hinnaks 330 dollarit.
Vahepeal kogus krüptoraha tuntust kui vahend, millega sai internetist anonüümselt narkootikume tellida. Siiski tuleks siinkohal osutada, et tegu ei ole anonüümse, vaid pseudonüümse rahaga. Erinevalt skeemitades on küll võimalik jälgi peita, aga see nõuab korralikku pingutust ning suurim Bitcoinidega kaubelnud veebinarkoturg Silk Road on tänaseks kinni pandud ja selle omanik istub USAs trellide taga.
Mis Bitcoini ja sellest välja kasvanud teiste krüptorahade (Litecoin, Dogecoin jne) puhul on väga hämmastav, on see teenuse- ja tooteinnovatsioon, mis krüptorahade ümber käib. Alates teenustest, mis üritavad teha krüptorahaga arveldamise nii valutuks kui vähegi võimalik ning lõpetades järgmise põlvkonna krüptoraha platvormiga, mille nimeks Ethereum ja mille lahti seletamine võtaks ilmselt terve raamatu jagu ruumi, tundudes sealjuures pigem ulmenovellina. Aga kui Ethereum peaks projektina õnnestuma (ja kõik tarvilik rahastus ning maailma tipp-eksperdid on selleks olemas), siis muuhulgas oleks tegu ka täieliku läbimurdega kunsti ja kultuuri jätkusuutlikus rahastamises.
Sel ajal kui innovatsioon mühinal edasi paneb, on seadused ja nende tõlgendamine aga ikka veel kiviajas. Vana põlvkonna riigi- ja ametkonnajuhid ei saa aru millest jutt käib. Nii mõneski riigis on krüptorahad ühel või teisel viisil ära keelatud. Euroopas puudub ühtne krüptoraha-poliitika. Mõned riigid maksustavad krüptoraha kui toodet, nõudes igalt tehingult käibemaksu ja kasumilt tulumaksu. Mõned kohtlevad seda kui finantsinstrumenti või valuutat.
Kuigi ma olen juba paar aastat torkinud ametnikke ja poliitikuid, et Eesti võiks välja töötada progressiivse krüptoraha reeglistiku, ei ole keegi niivõrd massiivset projekti ette tahtnud võtta ja tulemuseks on tänapäev, kus Eesti politsei on hakanud üsna suvalise seadusetõlgenduse järgi taga kiusama siinmaal krüptorahaga kauplevaid inimesi. Nõnda näiteks eraisikuna ja väikestes kogustes Bitcoine müünud Otto de Voogd sai ühel päeval rahapesu andmebüroost kurja kirja, kus teatati, et ta kaupleb oma veebisaidil bitimüntidega ja tegeleb seega “alternatiivsete maksevahendite teenuse pakkumisega”. See muutvat ta seaduse silmis “finantseerimisasutuseks”. Lisaks ehmatati meest ka kriminaalseadustiku ja kolmeaastase vanglakaristuse või 32 000 eurose trahviga.
Otto katkestas oma hobi korras pakutava teenuse. Ta kutsuti 20. veebruaril andmebüroosse aru andma. Pärast seda, kui meedias teema kuumaks läks, kutse tühistati. Praegu käib Otto riigiga kohut, et tulevaste krüptorahakauplejate tarbeks reegleid ja tõlgendusi selgeks vaielda. Samuti on ta hetkel koos oma perega Eestist minema kolimas. Temast on saanud krüptorahapagulane. Kindlasti mitte esimene ega viimane, sest ettevõtlikke noori on Eestist ära läinud juba varemgi. Selliseid, kellel on oskused ja tahtmine krüptorahapõhiseid finantsteenuseid luua, aga Eesti seadused ei soosi, mistõttu kolitakse teistesse riikidesse, kus poliitika sõbralikum.
Kui krüptoraha on uus kullapalavik, siis tasub õppust võtta ajaloost ja tähele panna, et rikkaks said need, kes müüsid labidaid. Eesti on piisavalt väike, paindlik ja kõrge IT-kompetentsiga, et meist võiks saada maailma krüptoraha Šveits või Luksemburg. Käivad sahinad, et kevadistel riigikogu valimistel on krüptoraha puudutava seadusandluse liberaliseerimine nii mõnegi erakonna valimisplatvormis. Loodetavasti jõuab ka koalitsioonilepingusse.
